E-RAAMAT2

Minu mälestused

Minu kõige varasem mälestus on veidi veider. Kord, kui ma kolmene olin, istusin ma elutoas
ja mängisin, ema oli mulle pähe teinud kaks patsi. Ma märkasin põrandal kääre ning haarasin
need. Ema pesi samal ajal köögis nõusid ega aimanud halba. Õnneks ma ennast ei
vigastanud, ent kui ema tuppa astus, oli mul kahe patsi asemel üks. Läksime juuksurisse ja
lasime mu juuksed ühtlaseks lõigata. Ma mäletan, et mulle ei meeldinud mu lühikesed
juuksed.

Kui ma olin kolmene siis otsustas ema, et mulle peaks tegema kõrvaaugud. Muidugi polnud
mina seda protsessi näinud ega kogenud ning olin veidi pabinas, kuid samuti elevil. Me
läksime ilusalongi ning kui ma esimest korda seda kõrvaaugupüstolit nägin, tuli mulle hirm
peale. Ma polnud valu tundma hakanudki, kui juba teatati, et augud on valmis. Mulle pandi
kõrva väikesed kuldsed kõrvarõngad, mida ma iga päev kandma hakkasin. Need meeldisid
mulle hullupööra. Ma ei võtnud neid kunagi ära ning kandsin neid seitse aastat järjest.

Kui ma olin veidi vanem ja juba lasteaias käisin, läksin ma isaga koos Egiptusesse. Me
käisime püramiide uurimas ja külastasime teisi kauneid kohti. Mulle meeldis seal väga, see
reis oli ülimalt eksootiline. Minu jaoks oli huvitav uurida vanu ehitisi ja kujusid. Ka hotell
oli väga kaunis. Ma mäletan, et linnas jalutades hakkasid mulle silma pudelites liivapildid,
mis olid imekenad. Kahjuks ma sellist pudelit endale ei saanud, kuid see-eest sain ma
papüürusetüki, millele kirjutati minu nimi kohalikus keeles. See oli tore reis, kuid mul on
kahju, et ma Egiptust rohkem ei ole külastanud, sest ma olin väike ja ei mäleta tervet
kogemust.

Kui ma olin neljane, sain ma endale kassi. See oli väga tore päev, sest ma olin alati kassi
tahtnud. Ma panin talle nimeks Robi. Ta oli väga armas ja energiline mustvalge kass. Ta oli
väga huvitava käitumisega, nimelt kui ma talle väikese palli viskasin, võttis ta selle lõugade
vahele ja tõi selle mulle tagasi nagu koer. Vahel võtsin ma nöörijupi ja kohe kui ma seda
tegin, hüppas Robi püsti ja hakkas seda taga ajama. Ta nurrus alatasa ja tuli mulle tihti sülle.

Need on neli lapsepõlvemälestust, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud.

Mari Toom

Kas noorus on ilus aeg?

Olen kuulnud kõikjal väiteid, et noorus on ilus aeg, aga ka vastuväiteid. Poolt räägivad
tavaliselt inimesed, kes on noorust juba kogenud ja nüüd on vanemad ja igatsevad noorust
tagasi. Vastu aga räägivad just nimelt selles eas olevad isikud, kes tahaksid juba
täiskasvanuks saada. Kellel siis õigus on, kas neil, kelle arvates on noorus tore, või hoopis
nendel, kes teeksid kõik, et noorus juba läbi saaks?

Alaealisena on rahaarvestus hoopis teistsugune. Olemas on toit, elekter ja soe vesi, ilma et
noor selle eest midagi maksma peaks. Kui ta aga vanematelt taskuraha saab, siis ei arvestata
sealt mingit käibemaksu või üldse makse maha. Raha kasutatakse seal, kus tahetakse ja nii
palju, kui vaja ehk ei pea jätma kõrvale näiteks üüri jaoks. Selleks et raha teenida, ei pea
noor igapäevaselt kaheksa tundi tööl istuma, vaid piisab, kui küsib vajamineva summa
vanematelt.

Noorel on ka vähem kohustusi, võrreldes täiskasvanud inimesega. Ta ei pea ilmtingimata
nõusid pesema, pesu triikima ja pesema, tube koristama, süüa tegema. Ta peab seda tegema
vaid siis, kui vanem on talle selle kohustuse andnud ja üldiselt piirdub see ka vaid oma toa
koristamisega ja enda nõude pesemisega. Kõige tähtsam kohustus noorel ongi koolis käia ja
kui ta sellega tuleb toime, siis rohkem polegi vaja.

Nooreks olemisel on ka palju probleeme. Üks suurem nendest on kindlasti välimus. Kui
noor on puberteediikka jõudnud hakkavad väikesed muutused järjest rohkem segama.
Näkku tekivad hiiglasuured ’’punnid’’, mis ei lähe ära isegi siis, kui sa väga tahad. Kui neid
vistrikke siis pigistad, läheb olukord veelgi hullemaks. Tüdrukutel kindlasti üheks
suuremaks mureallikaks on nende pikkus. Just puberteedieas hakkavad tütarlapsed meeletult
kasvama ning nad ei tunne ennast enam nii enesekindlalt.

Noorus on üks paratamatu etapp, mis tuleb läbida kõikidel inimestel. Kõikidel käib see
aga erinevalt ja sellest tulenevad ka vastakad arvamused noorusest. Kui aga ükskord see
läbitakse ja minnakse edasi täiskasvanuellu, siis saadakse alles aru, et noorus oli tõesti ilus
aeg.

Eleriin Miilman

Kas noorus on ilus aeg?

Tihti öeldakse, et noorus on ilus aeg. Ega vist keegi noorena seda ei ütle, kuna noorusega
kaasneb liiga palju muresid. Miks siis täiskasvanud noorust ilusaks ajaks peavad ja kas ikka
peab paika, et noorus on ilus aeg?

Noorena on palju vabadusi, mida hiljem ei pole. Noorukil ei ole vaja käia tööl raha
teenimas, et toita peret või maksta arveid. Paari-kolme aasta pärast täiskasvanuks saav
inimene soovib veeta oma vaba aja sõprade seltsis. Vanemate poolt liigse vabaduse andmine
võib tuua kaasa hinnete languse ning tülid pereliikmetega. Laps soovib ka semude nimel
loobud oma huvialaringidest ning pühenduda oma kaaslastele.

Teismeeas on probleeme nagu näiteks puberteet. Rohkem panustatakse aega sõpradega
väljaskäimisele kui õppimisele. Tüdrukutel on noorukieas väga tähtis nende välimus. Neiu
ideaaliks on olla sale ning selle saavutamiseks peetakse isegi dieeti. Osad noores tüdrukud
kannavad ka palju meiki, sest nad arvavad, et näevad sellega ilusamad välja. Nooruki
probleem on ka see, et vanemad ei anna piisavalt taskuraha ja selle asja pärast pööratakse
vanematega tülli. Suured tülid peres tekivad ka sellest, et noor tüdruk on hakanud käima
endast kolm-neli aastat vanema poisiga. See toob perre palju segadust, sest osa vanemaid ei
kiida seda heaks.

Täiskasvanutel on aga nooruse juures oluline ka tervis, rääkimata välimusest. Kõik
täiskasvanud tahaks veel kord olla noored. Noored on üldiselt tervemad kui vanemad.
Vanematel inimestel tuleb probleeme nii seljavaludega kui ka näiteks vererõhu
probleemidega. Välimuses tahaksid kõik täiskasvanud, et neil ei oleks kortse näos ega halle
juukseid, kuna täiskasvanud ei taha ju välja paista vanemad, kui nad on.

Noorus ei ole võibolla parim aeg elus, aga üldiselt täiesti tore aeg. Nooruses on midagi
head ja ka midagi halba. Lauset ’’noorus on ilus aeg’’ hakatakse hindama alles hiljem, kui
enam aega tagasi keerata ei saa.

Marit Priisalu

Minu mälestused lapsepõlvest

Kui olin väike, umbes 2-aastane, taheti mulle õpetada potilkäimist. Tihti oli keegi külas ja
ma ei tahtnud potile minna. Ükskord, kui kedagi peale ema kodus polnud, läksin potile. Ema
oli köögis ning mina ehmusin, sest pott hakkas laulma. Mul oli väike, roosa, pardipildiga
pott. Lõpuks hakkasin potil käima, sest laul hakkas meeldima. Kui patarei tühjaks sai, pidin
käima suurte potil.

Minu isa magas, sest tal oli halb olla. Olin kahe ja poole aastane. Sorasin ema meigikotis
ning leidsin tulipunase huulepulga ja laineri. Kuna isa magas väga sügavalt, ei saanud ta
arugi, kui ma musta värvi laineriga ta laubale kriipsujukusid joonistasin ning huulepulgaga
ta huuli värvisin. Kui ta üles ärkas, ei saanud ta tükk aega aru, et tal midagi näol on, kuni ta
vetsu läks ja avastas peegli ees, milline ta nägu on. Meie saime emaga kõhutäie naerda.

Väiksena olin hüperaktiivne. Mulle meeldis oma jalgadest kinni hoida ja kiikuda. Kui juba
kõndida oskasin, jooksin ringi nagu orav rattas. Ära ma ei väsinud. Kui mulle patse tehti,
olin nii õnnelik, et ainult jooksin ja mängisin autodega. Barbied olid mul ka, aga neid
lohistasin mööda maad nagu autosid ja autodega mängisin, et need on inimesed/nukud.

Mulle meeldisid väga hapukoor ja või. Hapukoort pigistasin tassi ja läksin multikaid
vaatama. Kodus oli meil suur puidust lusikas, millega me tavaliselt tõstsime kartuliputru,
riisi ja muid toite. Võtsin selle lusika, läksin külmkapi juurde, võtsin või paki, koukisin
lusikaga võid ja vaatasin multikaid.

Janelyn Harzija

Memuaarid

Kui olin väike, oli mul väike vann ning mulle meeldis seal väga käia. Kui aga teise majja
kolisime, oli seal suur vann ning sinna ei julgenud ma minna. Siis panid mu vanemad väikese
vanni suure vanni sisse ning siis julgesin vannis käia. Lõpuks hakkasin aga suures vannis
käima ning harjusin sellega ära.

Uude majja kolides ütlesid mu vanemad minu tuppa jõudes:„ See on sinu tuba.” Mina
arvasingi, et toa nimi oli ’’Sinu tuba’’ ning kui tahtsin oma tuppa minna siis ütlesin:„ Lähme
sinu tuppa.” Umbes kuu aja pärast sain aru, et tegelikult on see minu tuba.

Kui läksin esimest korda lasteaeda, ei vaadanud ma kordagi ema poole tagasi ning asusin
kohe mängima. Talvel käisime lasteaias bussiga, bussist maha tulles pani ema mind kelgu
peale ning läksime lasteaeda. Ühel aastal, kui jõululaupäev oli veel tööpäev, viis ema mu
lasteaeda ning ma olin seal ainuke laps. Seal ei olnud kedagi peale minu, kasvataja ja
söögitädi.

Nelja-aastaselt hakkasin ma olema suvel vanaema juures. Seal on väga lõbus, sest seal on
ka mu täditütred. Üks kord mängisin ma ühe sangaga ämbriga. Panin selle pähe nagu mütsi
ning tõmbasin sangad lõua alla. Ämber jäi aga mulle pähe kinni ning pärast oli tükk tegemist,
et see lahti saada.

Siret Jorro

Mõtisklus

Palju ameteid on ilmas,
kõik nad vajalikud on.
Ma ei ütleks eluilmas,
et üks teistest parem on.

Meil õpetajaid vaja läheb,
kui tarkusest jääb puudu,
kuid kui sul valu löönud pähe,
siis arsti juurde suundu.

Meid lõbustavad näitlejad,
ja lauljad lahutavad meelt,
ning politseinik hoolitseb,
et kurikael pättust ei teeks.

On iga amet eriline,
ja vajalik on ka,

kuid siiski see on põhiline-
ei saa me nendeta.

Kristin Siil

Valikud

Kas pigem elu, kui surm,
kas pigem rõõmus, kui kurb?

Kas pigem hele, kui tume,
kas pigem selge, kui sume?

Kas pigem armastus kui viha,
kas ennem vaikus kui kisa?
Kas pigem mõistmine kui raev,
kas parem näljamäng kui vaev?

Jah, jah kõigele jah,
sest milleks elada kui ahv.
Kui võiksid olla hoopis enam,
targem, parem, palju kenam.

Siret Jorro

Parmupill

Mina olen parmupill. Mind mängib Marko Peli. Olen käinud temaga paljudel võistlustel
ja oleme koju viinud mitmeid auhindu. Ainult paaril korral on nii olnud, et oleme jäänud alla
kolmanda koha. Minul ja mu mängijal on kokku kolmteist kuldmedalit, üheksa hõbemedalit
ja kolm pronksmedalit. Marko Peli lubas, et kui ta võidab veel kaks kuldmedalit, siis ta
värvib mu üleni kuldseks.

Ükskord, kui hakkasime Hiinasse võistlustele minema, kukkusin ma maha ja läksin katki.
Marko maksis väga palju raha, et mind korda teha. Õnneks leidis ta sellise meistri, kes oskas
mind parandada nii, et ma saingi korda. Meister parandas mu nii osavalt, et me võitsime veel
mitmeid medaleid.

Markus Lepnurm



MUINASJUTUD

Muinasjutumaa Keity Konetski
Karl-Erik Karu
Muinasjutus on ju nii,
et hea see võidab halva.

Tänapäeva elus aga,
seda kohtab harva.
Kõigil tööd ja tegemised,
mis on ülitähtsad,
mille kõrval lähedasi,
järjest vähem märkad.
Ent kui julged unistada
muinasjutumaast,
teistega kui seda jagad,

hea on elada.

Meie muinasjutud

Kuidas saaksid elada,
ilma muinasjututa?
Kui ei oleks muinasjuttu,
raske oleks jääda tuttu.

Õhtul meie vanemad,
jutte ette loevad.

Et me oleks paremad,
kaissu meile poevad.

Unenäos siis seikleme,
oma muinasjutus.

Teeme vempe, tegusid,
loome palju tutvust.

Kuidas jänes ja karu klaverit mängima õppisid

Ühel ennemuistsel a’al elas üks jänes. Ta elas metsas ühe vana tamme ligidal. Tema parim
sõber oli karu. Nad tegid kõike koos.

Karul tuli tihti palju ideid, mida ta teoks tahtis teha. Seekord võttis ta pähe mõtte hakata
klaverit õppima. Kuna jänes oli ta parim sõber, siis kiitis pikk-kõrv talle takka.

Nii läksidki jänes ja karu ühel päeval sügavale metsa, et küsida, kas kellelgi on klaverit.
Käisidki terve metsa läbi, aga kellelgi polnud seda pilli. Nad olid juba lootuse kaotanud, kui
nende juurde tuli siilike ja ütles: „Kas te otsite pilli? Mul on üks klaver ülearu, kui olete
huvitatud. Segab mu elamist ja võta palju ruumi.”

„Jaa, loomulikult!” hüüdsid karu ja jänes nagu ühest suust. Nad läksid siilikese koju ja
okaskera andis neile klaveri. Karu tassis pilli oma koju, kuna jänese kodus polnud ruumi,
pealegi oli jänese kodu pidevalt teisi jäneseid täis.

„Nii,” lausus jänes, „siilike andis mulle sellise raamatu.”
„N-o-o-d-i-l-a-u-l-u-d,” veeris karu. „Noodilaulud! Just seda meil vaja ongi!” Nad võtsid
esimese laulu lahti ja proovisid seda mängida. Proovisid ja proovisid ning nädala pikkuse
harjutamise järel oskasid nad raamatust mängida kahte laulu.
Karule ja jänesele meeldis klaverit mängida ning kui nad selles juba palju edenenud olid,
andisd nad metsaelanikele ka kontserte.
Nii õppisidki visa tööga karu ja jänes klavermängu selgeks.

Clara Terešjonok

Kuidas jänes ja karu klaverit mängima õppisid

Ühe suure lagendiku kõrval asus väike mets, mida paljud kutsusid võsaks. Olenemata
metsa suurusest, elas seal palju loomi.

Taaskord istusid jänes ja karu metsa lagedama kohe peal ning jänes mängis suupillil lugu,
mida ta oli enne juba kümneid kordi mänginud. Karu mõtiskles natuke ja lausus: „Tead,
jänes, sul ikka veab, sa oled nii andekas. Sa mängid suupilli ning oled hea peituses. Ärme
unusta ka seda, et sa oled metsa kiireim jooksja.”

Jänes katkestas suupilli mängimise ja vastas: „See, et ma kiire jooksja olen, on puhtalt
looduse poolt kaasa antud, aga suupilli mängima õppisin küll ise oma vaevaga.”

„Ma tahan ka mõnda pilli õppida,” ütles karu. Ka jänes arvas, et see on hea mõte. Hakati
karule sobivat pilli otsima. Ei sobinud talle vilepill, sest see oli liiga väike. Samuti läksid
tema käppade all katki kitarri keeled. Kahjuks ei püsinud ka trummipulgad tema käppade
vahel. Jänes ja karu andsid alla, sest rohkem pille metsas polnud. Siis aga nägid nad
muusikakooli kuulutust, kus kutsuti õppima klaverimängu.

Järgmisel päeval võtsid karu ja jänes suuna linna. Kui nad muusikakooli jõudsid, olid nad
mõlemad niivõrd elevil, et ka jänes pani end õpilasena kirja.

Klaverimäng meeldis mõlemale ning juba kolme aasta pärast andsid nad koos
klaverikontserte.

Heidy Õiglane

Kohtumine metshaldjaga

Minu vanavanaema Erika rääkis mulle loo, kuidas ta kohtus metshaldjaga. Oli aasta 1969
septembrikuu. Ta läks koos oma kolme töökaaslasega metsa seenele. Nad korjasid
igasuguseid seeni: kuuseriisikaid, kukeseeni, männiriisikaid ja puravikke. Kõigil olid korvid
seentest täis saanud. Nad liikusid auto poole, et koju minna, kuid siis avastas Mari, et Tiia
on kadunud. Mari, Erika ja Amalie panid korvid autosse ja läksid Tiiat otsima. Mida
sügavamale metsa nad läksid, seda veidramaks muutus mets. Igal pool oli puhtus: mitte
ühtegi oksa ei vedelenud maas, puudus samblik ja kõikjal olid imelikud loomad. Neil puudus
saba ja üks kõrv. Nad olid nagu huntide moodi, aga samas ei olnud ka. Naised nägid ka Tiiat
nende seas ja liikusid kadunud kolleegi poole. Nende juurde tuli sõbralik metsataat, kes
kutsus nad enda poole õhtustama.

Möödunud oli aasta, aga neli daami polnud metsast välja tulnud. Nende jaoks oli
möödunud ainult paar tundi kui metsataat suunas naised tagasi õigele teele, et nad saaksid
koju pääseda. Kuid samal ajal leinasid daamide pered nende kadumist.

Kui naised koju jõudsid, olid lähedased õnnelikud ja sõnatud. Pered tähistasid üheskoos
Erika, Mari, Tiia ja Amalie tagasitulekut.

Karmen Sööt

Kohtumine metshaldjaga

Ühel tavalisel päeval otsustab mirjam minna pärast kooli metsa, et uurida erinevate
loomade sügiseseid toimetusi enne talveunne jäämist ning täita ära samateemaline
loodusõpetuse kodune töö.

Ta kõndis mööda metsarada ja laulis samal ajal erinevaid laulukesi, üritades näha kasvõi
ainsatki looma peale lõuna poole lendavate lindude. Aga ta ei näinud ühtegi. Kuid siiski ta
kavatses veel natukene edasi sügavamale metsa minna. Ta kõndis ja kõndis, aga siis otsustas
ta kurvalt tagasi hakata minema, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, kust ta tuli. Ta sammus
ühele poole, siis teisele poole ja siis hoopis risti vastupidi, aga ei suutnud leida koduteed
ning istus meeleheites puu alla ja hakkas kibedalt nutma.

Ühtäkki Mirjam kuulis mingit krabinat ning tõstis silmad. Tema ees seisis ilusate
tiibadega, rohelise kleidiga, valgete juustega ja helesiniste silmadega naine. See oli
metshaldjas.

Metshaldjas küsis, miks tüdruk nutab. Mirjam seletas talle, et ta ei saanud leida kodutöö
jaoks materjali ning tagatipuks eksis ära ka veel. Metshaldjas lubas Mirjamit aidata, võttis
tüdrukul käest kinni ja ütles: „Tule, ma näitan sulle loomi.” Nad kõndisid ja vaatasid, kuidas
siilid korjasid seeni, kuidas linnud lahkusid oma pesadest, kuidas karu end pessa sättis ja
kuidas oravad kogusid veel viimaseid tõrusid.

Päev hakkas juba õhtusse minema ning Mirjam palus matshaldjal end koju viia, sest ema
juba kindlasti muretseb. Metshaldjas võttis tüdruku sülle ja nad lendasid üle metsa, lendasid
täpselt nagu lõunamaa poole lendavad linnud, kuni oligi juba näha Mirjami kodu. Haldjas
pani tüdruku koduhoovi ees maha ja jättis temaga hüvasti ning tüdruk jooksis koju ruttu oma
koduseid töid tegema.

Michell Birk

Kuidas jänes endale pikad kõrvad sai

Ükskord ammu aega tagasi jooksis noor jänes metsas ja otsis endale süüa. Vaesel jänesel
oli kõht nii tühi, et ta oleks isegi rebase ära söönud. Kuid siis nägi jänku ühte suurt porgandit.
Ainus probleem oli selles, et see oli teisel pool jõge ja sild oli lagunenud. Haavikuemand
teadis, kui ta karult palub teenet, siis karu on kindlasti nõus. Jänes hüppaski karu juurde ja
mesikäpp oligi kohe nõus aitama. Mõlemad tatsasid jõe äärde, karu võttis jänese lühikestest
kõrvadest kinni ja viskas. Kuid karu oli just enne mett söönud ja ta käed kleepusid. Jänes jäi
ta käppade külge kinni ja ta kõrvad venisid poole pikemaks. Niigi saigi jänes omale pikad
kõrvad.

Karmo Kuusik

Ühe pilli lugu

Mind, saksofoni, meisterdas üks mees nimega Julio. Ta oli kuulus Itaalia pillimeister, kes
valmistas saksofone. Kuid mina polnud tema jaoks kõige tähtsam pill. Ta oli saanud valmis
esimese tänapäevase saksofoni, mis nägi minu kõrval välja nagu kuningas.

Julio sai väga kuulsaks ja läks oma pensionipõlve veetma. Enda pillitehase jättis ta oma
nooremale pojale Franciskole, kes hoolis ainult rahast. Meie, kehvemad pillid, jäime
kappidesse oma paremaid aegu ootama.

Ühel päeval astus enda emaga tehasesse poiss Fernando. Ta oli 9-aastane ja alles astunud
muusikakooli. Ta otsis endale saksofoni. Ja ta valis minu endale pilliks!

Poiss oli väga virk ja usin. Ta õppis muusikakoolis rõõmuga saksofoni mängima. Kui
Fernando oli 20-aastane käisime juba üle Itaalia ja Hispaaniaski esinemas. Publikule
meeldisid meie lood väga.

Aastad lendasid ja kunagine poiss Fernando oli juba 50-aastane mees. Me esinesime
maailmaturneedel ja olime maailmakuulsad. Fernando ja mina olime võitnud kaksteist
muusikaauhinda.

Läks veel 20 aastas mööda ja me Fernandoga lõpetasime oma imelise karjääri. Meist olid
saanud legendid. Praegu seda lugu jutustades olen ma Itaalia muuseumis, kus mind käivad
vaatamas mitmed turistid. Oma elule tagasi vaadates olen ma sellega väga rahul.

Aigar Reinol

Kohtumine metshaldjaga

Oli esmaspäeva hommik, kui ma ruttasin kooli. Olin hiljaks jäämas ja otsustasin minna
läbi metsa. Jooksin kiiresti, et mitte hilineda ja üritasin vältida igat heli ja liikumist.

Eemalt oli näha ühte vana eidekest, kes istus kivil ja ohkas. Tema ohkeid oli võimatu
märkamata jätta. Kuigi olin hiljaks jäämas, otsustasin eidelt küsida, kas tal on midagi viga.
Kõndisin rahulikult eide juurde ja küsisin, kas tal oleks abi vaja. „Vabandage, kas saan teid
kuidagi aidata?” Eit keeras aeglaselt pilgu oma seenekorvilt minule. „Ma kõndisin pika tee
pärast seenelkäiku, kuni mu selg väsis ära ja ma otsustasin istuda siia kivile, äkki aitaksid
mu väikese korvi koju tassida?” Ma mõtlesin hetke, kuni mõistsin, et olen niigi hiljaks
jäänud ja otsustasin vanatädi aidata.

Kõndisime metsas, kuni jõudsime teerajast mitu kilomeetrit eemale. Eemalt paistiski
väike madal maja. Aitasin korvi esikusse ja ütlesin, et pean minema hakkama. Eideke lausus:
„Suur tänu et aitasid mind, kuid kas sa oleksid nii lahke, et aitaksid mul põranda üle pesta ja
puud kuuri laduda?” Mõistsin, et viisakas oleks siiski vanatädi aidata ja läksin kuuri poole.
Puud laotud, läksin põrandat pesema.

Astusin tuppa ja jäin tuba imetlema. Too seinad olid kaetud erinevate ravimtaimedega ja
tuba lõhnas erinevate aroomide järele, mõistsin, et seal ma kaua vastu ei pea.

Kõndisin ahju juurde, kus eideke oli parasjagu süüa tegemas. Tahtsin küsida, kuidas ma
teerajale tagasi saan. „Ma ei taha, et sa lahkud, sa oled mulle täitsa meeldima hakanud. Sa
ei vaidle vastu, kui ma palun sul midagi teha ja pealegi oled sa väga viisakas,” lausus eit.

Hakkasin nii ruttu õue jooksma, sest olin eite äkki kartma hakanud. Eideke hüüdis mulle
ukse pealt: „Siit metsast sul pääsu ei ole. Sa eksid ära nagu teised ja jääd igavesti siia metsa!”
Jooksin edasi puude vahel, teadmata kuhu. Mul käis mitu mõtet peast läbi. Kas see võis olla
metshaldjas, kellest vanarahvas räägib? Olin jõudnud sama kivi juurde kus ma vanaeite
kohtasin, kuid koduteed ma ei leidnud. Kas keegi saaks mind aidata?

Johanna Rannu

Kuidas tekkis vikerkaar?

Iga kord, kui samaaegselt sajab vihma ja paistab päike, tekib vikerkaar. Selle nähtuse
põhjuseks on see, et kord ehitas üks hiiglane endale maja. Kui oli aeg hakata maja värvima,
tahtis ta seda värvida seitsme eri värviga. Need värvid olid punane, oranž, kollane, roheline,
helesinine, tumesinine, lillakas. Kuna aga sellel ajal polnud värvid kergesti kättesaadavad,
pidi ta nende saamiseks väga kaugele reisima ning temast ei olnud midagi kaks aastat
kuulda.

Kui hiiglane värvipurkidega lõpuks tagasi oma külla jõudis, koperdas ta kogemata oma
aias oleva suure kivi otsa ja kukkus. Ka kõik värvid, mida ta kandis, lendasid erinevatesse
suundadesse laiali. Seda nähes oli hiiglane väga õnnetu ja hakkas nutma, sest kogu ta töö oli
raisku läinud. Kui aga päike hiiglast nutmas nägi, hakkas tal temast kahju. Ta ajas pilved
laiali ning pööras oma säravad kiired hiiglase poole. Nüüd aga juhtus ime, kõik värvipiisad
kogunesid veepiiskadesse, mida hiiglane nuttis.

Sellest ajast peale, kui samaaegselt sajab vihma ja päike paistab, kogunevad needsamad
värvid hiiglase rõõmustamiseks uuesti kokku ning tekib imeilus vikerkaar.

Anett Piirma

Kuidas mängukaru prügimäele sattus

Oli kord mängukaru Ted, kes kuulus väikesele Tanelile. Ted oli väike ja pruuni värvi.
Tanelile meeldis ta väga. Poiss mängis temaga palju, sest Ted oli ta lemmiklelu.

See kohutav lugu juhtus eelmisel aastal. Tanel ja Ted mängisid hoovis, kuid siis kutsus ema
Taneli tuppa sööma ja Ted jäi õue. Pool tundi hiljem tuli Tanel õue tagasi, kuid märkas, et
karukest pole seal, kuhu poiss ta jätnud oli. Tanel hakkas nutma.

Hommikul ärkas Tanel ja vaatas oma kappi. Poiss ehmus, sest sealt vaatas talle vastu
mängukaru, kuid see polnud Ted. Uus karu oli kollane ja palju suurem. Selle oli toonud isa
pojale lohutuseks. Tanel aga ei tahtnud uut karu, vaid igatses oma vana armast
mängukaaslast.

Kui Tedi kadumisest juba viis päeva möödas oli ja Taneli kurvastus kuidagi üle minna ei
tahtnud, pidi isa minema prügi prügimäele viima ja kutsus poja kaasa. Vaevalt olid nad
kohale jõudnud, kui Tanel märkas seal oma Tedi. Poiss puhkes nutma, sest karul polnud
ühte kõrva.

Nüüd rääkis isa selle loo ära, kuidas Ted prügimäele sattus. Kui Tanel oli tuppa sööma läinud
ja karu murule jätnud, niitis isa muru ja sõitis kogemata poja lemmiklelust üle, nii et Ted
kaotas ühe kõrva. Isa viis karukese prügimäele, et juhtunut varjata ja lootis, et Tanel Tedi
unustab, aga nüüd oli ta veendunud, et mängukaru oli pojale väga kallis.

Nad viisid Tedi tagasi koju, pesid puhtaks ja ema õmbles talle kõrva tagasi. Tanel oli jälle
väga õnnelik.

Robi Štšjogolev

Kuidas ketšupipudel prügimäele sattus

Elas kord üks ketšupipudel, kelle nimi oli Felix.
Oli esmaspäev ja tema säilivusaeg pidi lõppema kahe päeva pärast. Õnneks ostis keegi ta
ära ja kasutas ketšupi tema seest pitsa tegemiseks. Siis visati ta prügikasti ning ta oli seal
kaks päeva. Järgmisel päeval tuli prügiauto ja viis Felixi koos ülejäänud prügiga minema.
Õhtuks oli ta juba prügimäel.
Ketšupipudel läks järgmisel päeval puhastusse, kuna prügi sorteerijad arvasid, et ta on
piisavalt terve. Kui Felix sai teada, et ta läheb taaskasutusse, oli ta väga õnnelik. Nädala
pärast oli ta tagasi poelettidel, peal uued sildid ja säilivustähtaeg.
Kui seda ketšupipudelit pole veel ära ostetud, on ta siiani õnnelikult poeletil.

Kevin Zelenin

Kuidas uus pastakas prügimäele sattus

Ühel külmal sügispäeval läks Mihkel kooli. Esimeseks tunniks oli matemaatika. Tund algas,
õpetaja astus klassi ette, tervitas klassi ja andis ülesande.
Mihkel võttis oma uue pastaka pinalist välja ja hakkas usinalt tööd tegema. Ta oli vaevalt
pool ülesandest ära teinud, kui pastapliiats streikima hakkas. Poiss püüdis küll pastapliiatsit
tööle saada, kuid tundus, et tint oli otsas. Mihkel mässas pastakaga tükk aega, kuid asjatult.
Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et uus pastapliiats nii ruttu tindist tühjaks sai.
Õpetaja tuli Mihkli laua juurde ja nägi vaid poolikut lahendust. Ta küsis poisilt, miks
Mihkel tunnis kaasa ei tööta ja ootamata ära poisi vastust, kirjutas talle märkuse. Mihkel
solvus ja viskas uue pastaka prügikasti, sealt viis koristaja ta koolipäeva lõpus suurde
prügikasti, kust pastakas koos muu prahiga edasi rändas prügiautosse. Prügiauto viis sodi
prügimäele.
Nüüd vedeleb uus pastakas, mis oli praak, prügimäel, tindist tühi ja sodist must.

Markus Lepanurm

Kolm karu

Kolm karu elas metsatares,
neil vahest külas käis ka vares.
Kuid ükskord sattus tüdruk sinna.
Ta ei osanud enam koju minna.

Avatud ukse leidis tüdruk eest.
Ta otsustas, et uudistab taret seest.

Lõpuks karude toidu ära sõi,
ja maja pahupidi lõi.

Tüdruk väsinuna vajus voodi,
ja oli printsessi moodi.
Ta nägi väga ilusat und.

Kuid äkki saabus tasumise tund.

Kolm karu seisid keset tuba,
ning nõudsid lapselt magamise luba.

Nüüd tüdruk andku aru,
miks ehmatas ta kolme karu.

Laps tarest pages tulistjalu,
ja metsateel jalgadele andis valu.

Pea meeles seda sinagi,
et loata ära külasta kedagi.

Artur Part

Kolm põrsakest

Üks põrsake ehitas kõrtest maja,
ning hunt selle kohe ümber ajas.

Pahuraks muutus põrsa meel,
ja silmis süttis pettunud leek.
Teine põrsake ehitas okstest maja,
ning hunt ka selle peagi ümber ajas.

Seegi notsu metsa lidus,
ja istus õnnetult põõsa vilus.
Kolmas põrsake ehitas tellistest maja,
ning hunt seda enam ümber ei ajanud.
Kolm põrsakest hundile tegid siis säru,
ja ütlesid:„ Oled üks õnnetu näru!”

Keithi Õunapu

Koletis ja kaunitar

Kui ma olin väike kutt,
mul meeldis väga muinasjutt.

Igal õhtul enne und,
lugemiseks kulus tund.

Ühes jutus tüdruk kena,
koletisse armus tema,
sest süda kollil oli hea.
Minagi nüüd seda tean,
et välimus siis küll ei loe,
kui inimesel süda soe.

Helger Anderson

Muinasjutt

Kui ma olin veel pisike plika,
muinasjutte meeldis mul lugeda ikka.

Kuningatütreks ma mõtlesin end,
teenriks mul oli noorem vend.

Muinasjutulised mängud-
kasvamiseks vaja neid,

muidu oht, et ära kängud,
unistus, see aitab meid.

Eks ikka nüüdki ma vahel,
raamatu kätte ju võtan,
jutuke selles nii mahe,
taas muinasmaale tõttan.

Regina Roostik

Kiire tarkus läbi muinasjutu

Kui tahad ruttu targaks saada,
siis ära kooli peale looda.
Koolis kaua aega läheb,
alles hiljem tarkust näed.

Loe sa pigem raamatut,
saad sa teada palju uut.
Nii sa kiirelt targaks saad,
tunned seitset merd ja maad.

Kärolin Henno

Igas muinasloos on midagi õpetlikku

Igas muinasloos on midagi õpetlikku,
kas seda ka usume, selgub ajapikku.
Lugusid me teame hästi Tuhkatriinust,
Punamütsikesest, kolmest vennast-
läbi nende tihti peaksime hindama ka iseennast.

Headus ja kurjus on mõlemad need,
mis meid juhivad eluteel.

Eks igaüks ise just täpselt tea,
tahab ta olla paha või hea.

Muinasjutt selleks aga ongi ju loodud,
et headus saaks lõpuks võidule toodud.

Õpetlikkus-see aitab meil kasvada,
ja tulevikus oma eluteel astuda

Karl-Ander Pais

Heitlused mul endaga

Ma vahel nagu Tuhkatriinu,
et toas teen ära seitse tiiru.
Mul pestud sööginõud ja pesud,
ja täidetud kõik ema käsud.

Kuid teinekord kui Okasroos,
ma olen magamise hoos.
Ei liiguta end päeva kolm,
las koguneda mustus-tolm.

Kõik peres minu laiskust neavad,
ja ise tegema töid peavad.

Siis aru saan ma ise ka,
et nõnda edasi ei saa.
Ja hopsi! Vaata jälle siin,
on virk ja hoolas Tuhkatriin.

Merilin Järv

Hõbedased mälestused

Siis, kui olin plika väike,
tahtsin kõike teada ruttu.
Uskusin, kui loojub päike,
näen ma unes muinasjuttu.

Une-Mati puistab liiva,
puhub une mulle silma.
Hambahaldja valged tiivad,
viivad imede maailma.

Okasroosike saab roosi.
Saabastega kass teeb triki.
Karlsson isuga sööb moosi.
Spunki otsib väike Pipi.

Lapsepõlve muinasjutud-
see on omaette teadus.

Seal on naeru, seal on nuttu.
Alati seal võidab headus.

Monika Viksne

Tuhkatriinu

Tuhkatriinu määrdunud kleidis,
tööd tal kasuema leidis.
Salaja Triin ballil käis,
elu seal nii kaunis näis.

Tuhkatriinu kaotas kinga,
kellelegi sest ei hinga.

Lõpuks leidis printsi ta üles,
lossi kandis hobu süles.

Priit Jõe

Telliskivist maja

Lugesin kord muinasjuttu,
nimi sel „Kolm põrsakest”.

Pärast seda läksin tuttu,
nägin vahvat unekest.

Nüüd tean, millest teha maja,
laon ta telliskividest.

Julgelt teen siis, mida vaja-
kaitseb iga hundi eest.

Gustav Nikopensius

Punamütsikese seiklus

Punamütsike väike,
säras nagu päike.
Teel oma vanaema juurde,
majasse kenasse, ilusasse, suurde.
Tee peal nägi hunti kurja,
kartis, et too saadab ta surma.
Saatis hoopis korjama lilli,
jalaga sai ta minu villi.
Hunt läks ise vanaema juurde,
majasse kenasse, ilusasse, suurde.
Vanaema nägi hunti ja hakkas lööma,
hunt aga vanaema ära sööma.
Jõudis siis Punamütsike vanaema juurde,
majasse kenasse, ilusasse, suurde.
Leidis sealt siis hundi eest,
ja vanaema tema seest.
Hunt sõi ka Punamütsikese ära,
Punamütsike tegi palju kära.
Hunt aga voodisse heitis,
näo padja alla ära peitis.
Lõpuks tuli jahimees,
viha temas aga kees.
Lõikas hundil kõhu katki,
vanaema ja Punamütsike-muud seal polnudki.
Hundi kõht topiti kive täis,
Punemütsike uhkelt ringi käis.
Kõik tegid, nagu kästi,
ja lugu lõppes väga hästi.

Liis Põld